Liigu sisu juurde Liigu peamenüü juurde Liigu vaegnägijate bloki juurde

Tööturuolukorrast Saaremaal Saarte Hääles

Prindi

Lisatud 13.12.2010 | Uuendatud 15.12.2010

Rõõmustav on see, et töötute arv näitab vähenemistendentsi. Kui käesoleva aasta jaanuaris oli töötuid 12,8% tööjõulisest elanikkonnast, siis oktoobris 9,2%. Ka nüüd, kus talv käes ja hooajalised tööd lõppenud, ei ole töötute arv maakonnas oluliselt kasvanud.

 

Töötukassa juht Kaie Lepp, võib-olla on see tingitud lihtsalt sellest, et inimesed, kes enam töötu abiraha ei saa, kuid kel tööd pole õnnestunud saada, lihtsalt ei tule enam töötukassasse?

Meie kedagi arvelt maha ei võta. Kui inimene ei taha meiega enam ühendust võtta, siis on see tema enda valik. Sellisel juhul ta enam meie töötute arvestuses ka ei kajastu. Meie peame arvestust ikkagi nende üle, kes on meil kirjas ja keda me püüame oma teenustega aidata.

 

Kes on meie maakonnas töötud? Kas rohkem on noori või siis pensionieelikuid?

On noori ja on vanemaid inimesi. Kõiki on. Noorte hulgas on palju neid, kelle haridustee on mingil põhjusel katkenud. Neil soovitame eelkõige kooli minna, kuid kahjuks on mõnel neist ainuüksi õpetaja nägemine vastunäidustatud. Ã?sna palju on neid, kes on küll lõpetanud ametikooli, kuid registreerivad ennast töötuks â?? valitud amet ei sobi ja nad tahaksid midagi muud õppida.

Tööandjaid on ka kahesuguseid: ühed eelistavad kogemustega inimesi, teised noori, et neid siis oma käe järgi koolitada. Meil registreeritud töötuist on 21 protsenti märkinud oma eelmiseks tööks teenindus- ja müügitöö, 22% on seadmete ja masinate operaatoreid, 6% endisi kontoritöötajaid. Kõige rohkem on meil arvel üldehitajaid â?? 105; koristajaid on 69, ehituse abitöölisi 32, kokkasid 38, majahoidjaid 15, müüjaid 14, raamatupidajaid 12.
Keerulisem on neid inimesi ja vabu töökohti kokku viia. Näiteks on kõigist töötuist 22% lihttöölised ehk iga viies, aga lihttööd pakkuda on meil vaid seitsmele protsendile. Samas on meil hulk masinaoperaatori kohti, kuid neid, kes seda tööd tänapäeva tasemel teha oskaks, on töötute hulgas vaid üks kümnest. Töötuid kokkasid on 38, samas on neist kogu aeg puudus. Siin võib olla mitmeid tegureid. Kas ei sobi inimestele nõutav tööaeg (bussid maalt ei käi) või esitab tööandja liiga kõrgeid nõudmisi. Viimasel ajal oleme tööandjate soovil hakanud tegema n-ö eelvalikuid.

 

Kas see tähendab, et mõned töökohad täituvad ilma, et te neid avalikult välja kuulutaksite?

Nii see on. Tööandjal ei ole lihtsalt füüsiliselt aega kogu seda suurt CV-de hunnikut läbi töötada ja tööintervjuusid teha. Teeme eeltöö ära ja nii saavad nad meilt juba lühema nimekirja neist, kes oma oskustelt ja kogemustelt neile sobivad ja kes ise tahavad seda tööd teha.

 

Nii et igal juhul tasub töötul ennast töötuna arvel hoida.

Kindlasti. Töötuna arveloleku aeg ei ole ju piiratud, kuigi rahalised toetused saavad teatud perioodi järel otsa. Töötul tuleb kord kuus meile aru anda, mis ta vahepeal teinud on. Nii näeb seadus ette. Alates uuest aastast, kui hakkab kehtima uus tööturuteenuste ja toetuste seadus, lähevad asjad veelgi karmimaks.

See tähendab, et me hakkame töötule pidevalt ülesandeid andma ja pärime aru, mis ta vahepeal teinud on, kuhu oma CV-sid saatnud ja kust ta on eitava vastuse saanud. Siis enam ei piisa sellest, et ta kord kuus meile oma nägu näitamas käib. See on selleks, et inimesed ise aktiivsemalt tööd otsiksid, ja töötukassa aitab neid selles protsessis oma teenustega.

 

Aga kui inimene elab maal ja tal pole bussipileti rahagi, et linna sõita?

Siit tõstatub see teema, et inimene tunnistab: tulen sellepärast, et valla sotsiaaltöötaja käskis. Muidu ei anta talle vallast toimetulekutoetust. Tegelikult ei ole toimetulekutoetus ja tööotsimine omavahel üldse seotud. Vallad tahavad aga neid kaht asja siduda, et see töötu vähemasti midagigi teeks ja kuskil käiks. Töötukassa aitab neid, kes ise töö leidmise vastu huvi üles näitavad.

 

Need töötud, kes on teie koolitustel käinud, kiidavad. Kas töötukassal koolitusraha jätkub?

Rahapuudust meil ei ole, aga me lähtume töötu vajadusest, mitte tema soovidest. Ta võib läbida aednikukoolituse, aga siis leiab, et parem oleks hakata lapsehoidjaks või veel parem kokaks. Meie ülesanne on välja selgitada tema eeldused ja vajadused. Mõni oskab tööd teha peaga, teine kätega. Mis talle sobib, selle väljaselgitamisel on talle abiks karjäärinõustaja, töövahenduskonsultant. Kõik selleks, et koolitus läheks asja ette ja see koolitatud töötu ka töökoha leiaks.

 

Ja kas leiavad?

Tänavu on meie koolituse läbinutest tööle saanud 40%. Arvestades neid raskeid olusid, kus me oleme, on see üsna hea tulemus.

 

Elmu (58), Mustjala vald:

Põhiliselt olin autojuht, mõ­ned viimased aastad töötasin ehitajana. Tööd jäi vähemaks, mind koondati. Nooremad tu­levad ju peale. Töötu olen juba kevadest saadik. Elame inva­liidist vennaga kahekesi ja põ­hiliselt tema invaliidsuspen­sionist. Vallast saan toimetu­lekutoetust 1000 krooni ringis ja sellega peab välja tulema. Hing on veel sees.

Kursustel olen käinud kaks raksu. Need olid kenad: sõidu­raha anti ja päevane söök maksti ka kinni. Kui sa kuu­led, mis targemad inimesed räägivad, saad ise ka mõne koha pealt targemaks. Arvu­tist sain ettekujutuse, aga omale ma seda riistapuud mu­retseda ei jaksa. See luksus jääb ära. Nüüd jaanuaris pidi tulema puidutislerikoolitus... See on kahtlane asi, sest siin maal sellist tööd pole ja ma ei saa ju siit invaliidi juurest ära minna ka...

Kas ma viina võtan? Mille eest sa seda võtad! Pudel mak­sab 80 krooni, mul pole seda raha. Ning hinnad poes tõu­sevad iga päev. Siiamaani ole­me kuidagi ära elanud. Elu on karm, aga huvitav.

 

Eili (53), Orissaare:

Töötasin ViitaNetis, aga mul tekkisid tervisega probleemid. Kõigepealt oli infarkt, siis kuk­kusin käeluu puruks. Praegu saan invaliidsuspensioni vei­di üle 2000 krooni. Elan üksi ja mu korteri üür oli eelmisel kuul 1100 krooni. Aga siis olid ju veel soojad ilmad... Eelmi­sel talvel maksin 1800 krooni. Vallast olen saanud 500 kroo­ni toetust.

Kõige hullem on see, et kui ma tööl käisin, oli elu ilus ja ma võtsin laenu. Tahtsin kor­teris remonti teha. Siis läks tervis käest. Remont jäi tege­mata, raha kulus elamiseks ja arstirohtudele. Saatsin panka avalduse, et ehk saaks kuida­gi vähem maksta või maksepuhkust, aga nad pole mulle veel vastanud.

Pensionipäeval maksan kõigepealt maksud, siis lähen poodi. Ostan poest toiduai­ned, millega kuu aega läbi saab. Neid päevi on küll, kus taskud on täiesti tühjad. Siis teen kaerahelbeputru ja kui jahu on, siis pannkooki. Prae­kartuleid teen. Kartuleid sain sügisel sugulaste käest, käisin ise abiks võtmas.

Mis saab? Ma ei oska öel­da, mis saab. Siin Orissaares pole ju tööd ka. On ainult elektroonikafirma, ViitaNet ja kauplused. Olen mõelnud, et kui saaks Orissaare korterist lahti, ostaks linna ühe ahju­küttega elamise. Ehk saaks seal mingit tööd. Aga kes see praegu siin korterit ostab? Lin­na ka ei saa, pole raha. Kogu selle aja, mis ma töötu olen, olen ainult kaks korda Kures­saares käinud. Ajalehti ei käi mul enam ammu... Raamatu­kogus vahel käin, seal saab lu­geda ja internetis surfata. Ma­sendus tuleb tihti peale. Mõt­len, et milleks küll sellist elu peab elama?

 

Andrei (50), Orissaare vald:

Olin autojuht-traktorist ja sain oma selja läbi. Tehti seljaoperatsioon. Lõpuks töötasin lau­das karjakuna, kuid seal oli kogu aeg tuuletõmbus ja heinatolm... Olin kopsudega pi­devalt haiguslehel, sain bron­hiaalastma. Eelmise aasta septembris lõpetasin tööle­pingu ja sealtmaalt olengi töö­tu. Suvel sai mõned sutsud juhutööd tehtud, aga see oli ka kõik. Tegin Orissaares läbi kursused. Sellest oli kasu küll. Sai sellest töövärgist üht-teist teada ja seda, kuidas CV-d kir­jutada. Uuel aastal pidid lin­nas hakkama kursused FIE-dele, need teen ka kindlasti läbi. Oma CV jätsin ka arvu­tisse sisse, aga mitte midagi pole saanud.

Praegu on mul puudetoetus, aga rohud on ju nii kallid. Seljarohud on retseptiga, need saan soodsamalt. Astmarohud peavad mul kogu aeg taskus olema, aga valuvaigistid on ju kõik täishinnaga. Praegu olen­gi juba viies päev palavikus, eks näe, kas tuleb jälle haig­lasse minna...

Mis seal salata, raske on.

Kõik see värk on ju poe peal ja seal on kõik nii kallis. Oleme talumeeste käest otse ostnud mõnda asja, saab natuke oda­vamalt... Kui maksud maks­tud, on tühi majas. Ah et kas ma olen viinamees? Seda ei saa ju lubada, siis pole mida­gi süüa. Praegu olen elukaas­lase juures, kuid tal omalgi muresid küll. Tahaks ikka ise oma rahaga välja tulla. Mul on esimesest abielust tütar, aga temaga suhtlemist ei ole. Ta elab juba pikka aega Inglis­maal.

Kui saaks mõne autojuhi koha! Praegu on hull küll. Hirmsasti tuleb neid sente lu­geda, et välja veaks. Kirjutasin vallale, ehk nad annavad pi­sut toetust.


Külli (58), Leisi vald:

Olin Sartexi sokivabrikus tööl, kui ema 2001. aastal raskelt haigestus. Mul tuli tema hool­dajaks hakata. Sain algul 400 krooni kuus. 2008. aastal ema suri ja siis oli mul meel nii must, et ei osanud kuskilt pea­le hakata. Mõned kuud hiljem taipasin töötuks registreeri­da... Aga nüüd on see töötu-rahaaeg ammu läbi. Leisi val­las on mõistlikud inimesed, sealt saan toimetulekutoe­tust.

Oma CV-sid olen saatnud mitmesse kohta, aga siit maalt on raske ju tööl ka käia. Bus-

siliiklus on kehv, hommikul linna saab, aga teisipäeval ja neljapäeval linnast õhtul bus­si ei tule. Siis peaks linnas ka korter olema, aga seda ei suu­daks ma välja maksta. Orissaarde ei lähe siit enam mitte ühtegi bussi.

Pension paistab alles poo­leteist aasta pärast. Mis siis viga, siis olen ma püsti rikas! Nii see on, et kui maal pensio­ni saad, siis pole elul vigagi. Ma olen hakkama saanud, sest mul lapsed. Poeg Tallinnas ja tütar siinsamas naabervallas. Kui ta mulle mu päiksekiire, 4-aastase Getteri paariks päe­vaks hoida toob, tuleb ikka suure toidukotiga... Aiamaa mul on ja seda pean nii kaua, kui vähegi jaksan.

Mis ma päeval teen? Prae­gu on maal paks lumi ja kühveldan lund. Kangesti ilus on. Koon sokke. Selliseid imelik­ke sokke, otsast lõpuni must­ris, kanna koon pärast eraldi külge. Olen pakkunud neid kä­sitööpoodidesse müüa, aga nemad tahaks ju peaaegu et puhta muidu. Ma ju ostan lõn­ga ja oma töö on ka midagi väärt...

Eks vahel kipub masendus peale küll. Aga kui Pärsamal rahvatantsus käin, olen seal teistega koos ja mured unune­vad ära. Nüüd on pisike loo­tus, et ehk saab siin läheduses ühe pisikese koha. Aga ma ei julge sellest rääkida, äkki sõnun ära.

 

Arkadi (46), Piila:

Olen tööotsija, saan vallast 1000 krooni, naine saab 800 ja sellest peame ära elama. Kui­dagi oleme ära elanud. Poest käime ostmas supikonti, sest ega muud lihakraami, mis üle 30 krooni maksab, enesele lu­bada saa.

Olen paberitega autoelekt­rik. Mandril olin autobaasis tööl, kui Saaremaale tulin, töötasin ühistus. Firma, kus viimati töötasin, läks pankrot­ti. Olen läbi teinud neli kooli­tust. Pakkunud olen ennast autoremondifirmadesse, aga kui kuulevad, et elan maal ja sõltun bussiaegadest, jääb asi kohe katki. Kui ma aga peale kella kuut veel tööd teeksin, peaksin ju otsima linnas ööbimiskoha. Siis olen pakku­nud end metsatööle. Lubavad helistada, aga see jääb jutuks. Sinna tahetakse 20-aastaseid mehi. CV-sid olen saatnud pal­ju, aga vastuseid olen vähe saanud.

No mis ma siin kodus teen? Kui oma maja, siis tööd küll. Lund roogin. Postkasti juures käin, siis saab teiste lehti lu­geda. Omal pole seda raha, et telliks mõne.

 

Artikkel Saarte Hääles


 

 

Bännerile klikates jõuate Tripodi kutsetesti tegemise lehele Bännerile klõpsates jõuate tööta ja õpi veebilehele Bännerile klõpsates jõuate Minukarjäär veebilehele Bänner viib veebivormile, kus saate esitada küsimuse töötukassa karjäärinõustajale Bännerile klikates jõuate ajutiste töökohtade keskkonda.

 

Kontaktid

Töötukassa bürood

E-post: info@tootukassa.ee
Töötukassa e-posti aadressidele saab saata maksimaalselt 10 MB mahuga e-kirju.

Skype: tootukassa

Infotelefon: 15501; 669 6513
(E-N 8.30-16.45; R 8.30-15.30, kuu viimasel reedel 8.30-12.30)